Uuringu eesmärgiks on määrata patsientide ureetra- ja emakakaelakanalikaapest ning uriinist järgmisi seksuaalsel teel levivate infektsioonide tekitajaid: Chlamydia trachomatis, Neisseria gonorrhoeae, Trichomonas vaginalis, Mycoplasma genitalium, Ureaplasma urealyticum, Mycoplasma hominis ja Ureaplasma parvum.
Chlamydia trachomatis (klamüdioos)
C. trachomatis on obligatoorne rakusisene parasiit. Urogenitaalne klamüdioos võib kuni 80% naistel ja 50% meestel kulgeda asümptomaatiliselt. Naistel võib C. trachomatis põhjustada emakakaelapõletikku, uretriiti, bartoliniiti, proktiiti, väikevaagna põletikke ja enneaegset sünnitust. Meestel võib C. trachomatis põhjustada uretriiti, proktiiti, ka farüngiiti. Väljaspool suguteid võib C. trachomatis põhjustada reaktiivset artriiti, Reiteri sündroomi ja konjuktiviiti. Vastsündinud saavad nakkuse vaginaalse sünnituse käigus sünnitusteedest (vastsündinu konjuktiviit, pneumoonia).
Neisseria gonorrhoeae (gonokokkinfektsioon ehk gonorröa)
N. gonorrhoeae on gramnegatiivne diplokokk. N. gonorrhoeae võib naistel põhjustada emakakaelapõletikku, uretriiti, proktiiti, väikevaagna põletikku, farüngiiti ja konjuktiviiti. Meestel uretriiti, epididümiiti, prostatiiti, proktiiti, farüngiiti ja konjunktiviiti. Rasedusaegset gonokokkinfektsiooni on seostatud raseduse spontaanse katkemise, enneaegse sünnituse, enneaegse lootekestade rebendi ja madala sünnikaaluga.
Trichomonas vaginalis (trihhomoniaas)
Trichomonas vaginalis on anaeroobne viburloom. Naistele on iseloomulikum trihhomoniaasi sümptomaatiline kulg, meestel kulgeb asümptomaatiliselt. Naistel tekivad trihhomoniaasiga põletiku tunnused tupes, ureetras ja parauretraalsetes näärmetes, ligi 90% juhtudest kaasneb uretriit. Meestel esineb sümptomaatilise kulu korral uretriit, erosioonid peenisel ja eesnahal.
Trihhomoniaas suurendab vastuvõtlikkust lihtherpeseviirusele (HSV), inimese papilloomiviirusele (HPV) ja inimese immuunpuudulikkuse viirusele (HIV).
Mycoplasmosis viarum genitourinarium (urogenitaalne mükoplasma infektsioon)
Mükoplasmad kuuluvad klassi Mollicutes. Urogenitaaltraktist võib leida järgnevaid Mollicutes’eid: Mycoplasma genitalium, M. hominis, Ureaplasma urealyticum ja U. parvum. Kui M. genitalium´i loetakse patogeeniks, siis U. parvum, U. urealyticum ja M. hominis võivad osutuda patogeeniks ainult teatud tingimustel. M. genitalium võib põhjustada nii akuutset kui ka retsidiveeruvat mittegonokokilist uretriiti, meestel epididümiiti ja kroonilist prostatiiti. Esineb seos U. urealyticum’i ja mittegonokokilise uretriitidi vahel.
Näidustused
Seksuaalsel teel levivate infektsioonide diagnoosimine
Referentsväärtus
Negatiivne
Kliiniline tõlgendus
Positiivne tulemus viitab antud tekitajast põhjustatud infektsioonile. Negatiivne tulemus ei välista infektsiooni olemasolu, kliinilise kahtluse püsimisel on näidustatud kordusuuringud.
|
Proovi-/uuringumaterjal |
Emakakaelakanalikaabe, ureetrakaabe, esmasjoauriin |
|
Proovianum |
eNAT-katsuti |
|
Uuringumaterjali säilivusaeg, temperatuur jt transpordi tingimused |
+2...+8 °C 7 päeva. Materjal transportida laborisse toatemperatuuril 24 tunni jooksul. |
|
Segavad faktorid |
Limane proovimaterjal |
|
Uuringu teostamise sagedus |
2-3 korda nädalas |
|
Mõõtemeetod |
reaalaja-PCR (RT-PCR) |
|
HK kood |
66608x5 |
Kasutatud kirjandus
- Brutis CA, Ashwood ER, Bruns DE. Clinical Chemistry and Molecular Diagnostics. 5th ed. St Louis: Elsevier; 2012.
- Seksuaalsel teel levivate infektsioonide ravijuhis Eestis 2015, http://www.ensas.ee/ravijuhised/docs/STLI_ravijuhis_2015.pdf
- Reaktiivi infoleht - AnyplexTMII STI-7 Detection User Manual, Seegene, versioon 1.18, 04/2016
Koostanud: Kedy Medar, laborispetsialist