Immuunglobuliin M plasmas

Immuunglobuliin M plasmas (P-IgM)

Põhja-Eesti regionaalhaigla laboratooriumi automaatliini labor

Telefonid 617 1027

Üldiseloomustus

IgM moodustab kuni 10% plasma immuunglobuliinidest täiskasvanutel ning on peamine immuunoglobuliin vastsündinutel. Ta sünteesitakse B-lümfotsüütide poolt primaarse immuunvastuse raames. IgM ei läbi platsentat ja tema kontsentratsiooni suurenemine vastsündinul tähendab in utero infektsiooni. IgM süntees areneb aeglaselt, seetõttu on lastel kontsentratsioon oluliselt madalam kui täiskasvanutel.

Näidustused

  • Waldenströmi makroglobulineemia diagnoosimine ning raviseire
  • Immuundefitsiidi ning infektsioossete protsesside diagnoosimine ja raviseire.

Referentsvahemik

0-1 a

0,0 -1,5

1-3a

0,2 - 1,5

4-6 a

         0,2 - 2,1

7-9 a

0,3 - 2,1

10-11 a

0,3 - 1,8

12-13 a

0,4 - 2,3

14-15 a

0,2 - 1,9

16-19 a

0,2 -2,6

   >19a.                 0,4 – 2,3 g/L

 

Kliiniline tõlgendus

Kõrgenenud kontsentratsioon viitab

  • Ägedale infektsioonile, reumatoidartriidile, mononukleoosile ning biliaarsele tsirroosile
  • Waldenströmi makroglobulinemiale (sel juhul tuleb lisaks määrata S-Prot-Fr ja S-Immfix), lümfoomile ja lümfotsüütaarsele leukeemiale

Vähenenud kontsentratsioon viitab

  • Immuundefitsiitsele seisundile või immuunsupressioonile
  • Suurenenud kaotusele neerude (nefrootiline sündroom), seedetrakti (enteropaatiad) või naha põletuspindade kaudu

Proovi-/uuringumaterjal

Veeniveri/plasma

Proovianum

Geeliga LH katsuti

Uuringu materjali säilivusaeg,  -temperatuur jm transpordi tingimused

15...25 ⁰C  2 kuud

    2...8 ⁰C  4 kuud

-15...-25°C 6 kuud

Teostamise sagedus

24/7

Mõõtemeetod

Immuunturbidimeetria

HK kood

66123

Kasutatud kirjandus

  1. Burtis CA, Ashwood ER, Bruns, DE. Tietz Textbook of Clinical Chemistry and Molecular Diagnostics. 5th ed. US: Elsevier Inc; 2012.
  2. Mosby. Diagnostic and Laboratory Test Reference. 10 th ed. China: Elsevier Inc;  2011.
  3. Reaktiivi infoleht, IGM2, Cobas systems application, 2017-06, V 12.0.

 

Koostanud: Galina Zemtsovskaja, Kliinilise keemia ja hematoloogia osakonna vanemarst

28.05.18

Laboriuuringute valdkond